Ajalooline traditsioon: Suure-Jaani lõunaosa.

Asjalised mälestused - Kirikud ja kabelid


Ristikirik. (Vaata: kõrvalolev kiriku aluse plaan)
Kuusiku talu maa peal, Viljandi vallas, asub kitsa mäekingu peal vana ristikiriku ase. Ehituse alusmüürid, mis veel praegu selgesti näha, on laotud raudkividest, mis lubjaga ühendatud. Kiriku ruum on umbes 2 sülda lai ja 3 sülda pikk, kitsam osa tagaotsas on arvatavasti altari ase. Uksest õhtu pool on vanasti ka torni ase näha olnud. Varemete vahel leidub praegu telliskivist katusekivi tükke. Umbes 1875. a. kaevanud sama talu sulane sealt vanu rahu välja, mis rahvajutu järgi sinna anneteks olevat toodud. Rahu olnud õige suurel arvul, nii et iga labidatäiega ikka paar-kolm raha nähtavale tulnud. Rahu olnud nii hõbedast kui ka vasest ja mitmesuguses suuruses. Senini oli allesjäänud kaks Vene vaskraha, millest ühe ärajoonistasin (vaata: kõrvalolev raha joonis). Rahadest on üks 1749. aastast ja teine 1747. a. Ühel raha küljel on harilik kahe peaga Vene kull, kuna teisel küljel aastaarv ja Denga seisab. Peale rahade on jutustaja leidnud kiriku asemelt: aknaklaasi- ja katusekivide tükke ning söele põlenud talasid. Kiriku ukse kohalt viinud 3 telliskividest kokku pandud astet allapoole. Kivid olnud mahult praegustest telliskividest poole suuremad. Kiriku kohta räägib rahvatraditsioon, mis mõnedes üksikasjades lahku läheb, järgmist:
Ühe sõja ajal läinud keegi pime kindral (II variant: Pärsti mõisa pime kindral [Kadri Vendelin, 62 a., Vastemõisa, Kobruvere k., Lauri t.]) kingu veerule magama. Unes öeldud talle, et kui ta selle kingu peale kiriku ehitab, saab ta silmanägemise tagasi. Kindral lasknud kingule kiriku ehitada ja saanudki nägijaks. Kiriku valmis saades ütelnud kindral, et see, kes kiriku maha lõhub, peab pimedaks jäema.
EKLA, f 199, m 23, 1/3 (I-1) < Suure Suure-Jaani khk., Viljandi v., Vanamõisa k., Kuusiku t. – Alfred Rästas < Jüri Viidas, 52 a. (1926)

Kumbagile poole kiriku ust pistnud ta ühe haavakepi, mis võsuma hakanud ja suurteks puudeks kasvanud. Alles paarkümmend aastat tagasi olnud selle koha peal kaks suurt haavakändu näha. Ümbruskaudsed elanikud hakanud kirikusse ohvreid tooma. Kõige enam käinud seal haigeid ja vigaseid ning süü- ja patukahetsejaid, kes sinna toitu ja raha annetusteks toonud. Ka hiljem, jutustaja lapsepõlves käinud rahvas kiriku asemel haiguste puhul „valget” kaapimas, mis selles seisnud, et hõberahadelt või preesidelt kaabitud noaga hõbedat kirikuasemele. Samuti arstinud vanarahvas seal ennast soolaga, mis riidenartsu sees olnud ja millega haiget kohta vajutatud; peale vajutamist visatud narts kirikuasemele.
EKLA, f 199, m 23, 3/4 (I-1) < Suure Suure-Jaani khk., Vastemõisa v., Kobruvere k., Lauri t. – Alfred Rästas < Kadri Vendelin, 62 a. (1926)

Ümbruskaudne rahvas, kes kirikusse andeid toonud, käinud mööda põllupeenraid ja viljast läbi. Pärsti mõisa omanik Maydel (II variant: Viljandi mõisa valitseja Hubert [Kadri Vendelin, 62 a., Vastemõisa, Kobruvere k., Lauri t.]), kelle maast läbi käidud, vihastanud selle üle ja käskinud kirikut maha lõhkuda. Kui keegi seda teha pole julenud, võtnud Maydel ise kangi kätte ja kangutanud esimese kivi seinast välja, siis julenud ka teised kiriku edasilõhkumist alata. Kiriku esimene lõhkuja Maydel jäänud sellest eluks ajaks pimedaks.
EKLA, f 199, m 23, 4 (I-1) < Suure Suure-Jaani khk., Viljandi v., Vanamõisa k., Kuusiku t. – Alfred Rästas < Jüri Viidas, 52 a. (1926)

Aimla mõisa härrastemajas olnud kuni 1860. aastate lõpuni vene õigeusu kirik. Mõisarentnik Moor, kellele vene preester võlgu olnud, võtnud võla katteks preestri varanduse ja ametitalituse riided ära ja annud need oma lastele mängida. Selle peale lahkunud preester Aimlast, enne aga vandunud ta Moori lapsed ära. Mooril olnud kaksteistkümmend last, kes kõik noores põlves mitmesugustesse tõbedesse surnud.
Punasevälja talu maa peal, mis Aimla mõisast umbes 1 km põhja pool asub, olnud vanasti Pärna [talu] väljal kirik.
EKLA, f 199, m 23, 4/5 (I-1) < Suure-Jaani khk., Sürgavere v., Kuhjavere k., Lääne t. – Alfred Rästas < Ann Siemann, 76 a. (1926)

1840. aastate lõpul kasvanud veel selle koha peal suur pärn, mis vanarahva jutu järgi altari laua alt olevat välja kasvanud.
EKLA, f 199, m 23, 5 (I-1) < Suure-Jaani khk., Olustvere v., Aimla k., Kivistiku t. – Alfred Rästas < Henrik Viik, 80 a. (1926)

Jutustajale rääkinud Eva Mikalai, et Kabila küla nimi olevat sellest tulnud, et vanasti samas külas Halli talu maa peal kabel asunud. Kabeli kohal olnud vana kaasik, kus suured põlised kased kasvanud. Halli talu peremehe vend Jaan Tamm, kes kabeli asemelt kõik vanad kased üles juurinud ja telliskivid ning muu vana prahi ära vedanud, põlluks tegemise otstarbel, jäänud juba noores põlves vigaseks. Jutustaja ise näinud oma poisikesepõlves, kuidas mees püksata ringi käinud, poolkükakil-poolkäpakil. Mehe keha olnud nii kõver, et ta peale surma harilikku puusärki pole mahtunud, siis tehtud talle keha kuju järgi neljakandiline kast, milles ta maha maetud.
EKLA, f 199, m 23, 5/6 (I-1) < Suure-Jaani khk., Vastemõisa v., Kobruvere k., Lauri t. - Alfred Rästas < Jaan Vendelin, 89 a. (1926)

NB! Materjalile laieneb autori-ja õiguskaitse, mistõttu enne nende linkimist või edasist kasutamist võtke ühendust aadressil haldjas@folklore.ee. Tsiteerides viidake väljaande aadressile!